Konteinimise mõiste võttis kasutusele briti psühhoanalüütik Wilfred Bion 1959. aastal. See tähendab psüühika võimet vastu võtta, „seedida“ ja tagasi anda (assimileerida) teise inimese intensiivseid emotsioone ja emotsionaalseid kogemusi (hirm, viha, ärevus jm), sageli ema ja imiku vahel. See on täiskasvanu võime taluda lapse tugevaid emotsioone (hüsteeria, hirm, viha) ilma nende surve all lagunemata, vaid neid vastu võttes, lapse tundeid mõistes ning samal ajal ka omaenda tundeid ja seisundeid teadvustades.

See loob turvalise ruumi emotsionaalseks arenguks, psüühilise vastupidavuse kujunemiseks, mõtlemisvõime arenguks ja lapse eneseregulatsiooni õppimiseks.

Imikueas kogeb laps palju aistinguid ja tugevaid tundeid, näiteks hirmu. On oluline, et vanem suudaks neid lapse tundeid vastu võtta, mõista ja anda need lapsele tagasi juba läbi töötatuna, empaatilise toetusega. Kui vanem nimetab neid tundeid, õpib laps neid mõistma ja eristama.

Näiteks:
„Sul on valus ja väga ebameeldiv, sa lõid end ära. See on tõesti kahju. Ma tunnen sulle kaasa. Teeme nii, et hõõrume seda kohta ja määrime rohelisega jne.“
„Sa oled praegu väga kurb, sest õde võttis su värviraamatu ära. Ma saan aru, see on solvav.“

Seega on toetav täiskasvanu (ideaalses olukorras) lapse keeruliste tunnete konteiner.

See aitab lapsel paremini mõista oma tundeid ja seisundeid ning iseennast. Ta saab justkui loa oma loomulikele tunnetele. Seejärel õpib ta nendega toime tulema, otsides antud olukorras tõhusaid lahendusi.

Sellised lapse ja täiskasvanu vahelised suhted toetavad väga enesemõistmise, enesekindluse ja mõtlemise kujunemist.

See on oluline nii väikese lapse kui ka teismelise jaoks. Teismeline on sageli tugevate tunnete meelevallas ning nende mõjul võivad otsused olla üsna kaootilised.

Kui ta tuleb meie juurde, vanemate juurde, et oma pinget välja elada (mõnikord väga varjatud ja tormilisel kujul), haaravad paljusid vanemaid keerulised tunded.

Näiteks hirm – tema pärast, enda pärast. Ärritus, kui on palju ülesandeid ja väsimus ning lisaks veel armastatud lapse probleemne käitumine. Solvumine tema peale. Viha. Ärevus. Kõik need tunded on loomulikud ja normaalsed. Kuid kui need on väga tugevad ja täidavad meie sisemise „konteineri“, satuvad need meie üle võimule. Ja me ei ole enam lapsega kontaktis. Me oleme haaratud emotsioonide tormist.

Mida paljud meist siis teevad? Murduvad lapse peale, hakkavad karjuma või teda süüdistama. Või jooksevad stressi toiduga maandama. Lähevad suitsetama jne.

Tunnete konteinimine tähendab, et vanem suudab lapse tundeid taluda. Mõista, mis temaga endaga sel hetkel toimub. Nimetada enda jaoks oma tundeid. Eristada neid lapse tunnetest.

Kui enda rasked tunded on väga tugevad, on oluline taastada tasakaal (on hea, kui see oskus on olemas; kui see on vähearenenud, on tähtis seda arendada, kasutades erinevaid psühhotehnikaid, et aidata ennast ja seeläbi paremini aidata last).

Selleks, et jääda lapsega kontakti ja aidata tal oma rasket seisundit läbi elada ning lõpuks areneda ja olla tõhus.

Konteinimise erinevad arengutasemed:

Ideaalne konteinimine:
Vanem reageerib lapse keerulistele tunnetele adekvaatselt, võib olla mures, kuid ei satu paanikasse, ning annab lapse tunded talle tagasi läbi töötatud kujul.

Jäik, ebaadekvaatne konteinimine:
Täiskasvanu vastab formaalselt, „kohusetundest“, ilma empaatiata, lükates lapse tunded eemale. See ei aita lapsel õppida oma tundeid kogema. Sageli on sellise käitumise aluseks teadvustamata strateegia oma keeruliste tunnete allasurumiseks ning ka lapse tunnete ignoreerimine. „Ära mõtle välja“, „ära tee sellest numbrit“ jne.

Habras, nõrk konteinimine:
Konteiner (täiskasvanu) ei tule toime, „plahvatab“ või laguneb lapse tugevate afektide surve all, mis viib paanika või läbipõlemiseni. Laps ei õpi oma tunnetega suhtlema ning sageli õpib lihtsalt pingest „plahvatuse“ kaudu vabanema.

Mida vajab teismeline:
Rahulikku, aktsepteerivat vanemat. Sellist, kellega saab rääkida ja end väljendada. Keda kuulatakse. Ja kes ei lagune ega satu hüsteeriasse vastuseks, st ei kaota oma täiskasvanulikku, mõistlikku „Mina“. Täiskasvanut, kellega saab arutada oma mõtteid, tundeid ja tegemisi. See on lapse jaoks tohutu ressurss – sellise täiskasvanu, vanema olemasolu lähedal.